Aasta läbi Regina silmade

Jälle on üks kooliaasta lõppemas, palju pole enam jäänud. Kõigest kaks nädalat veel ja ongi suvi. Ma mäletan, kui esimest korda meie klassi nägin, ei tundnud ma mitte kui kedagi, see oli hirmutav. Kuna ma olen alguses uute inimeste juures arg ja awkward, siis ma arvasin, et mul on raskusi klassi sisse sulanduda. Õnneks võeti mind siiski omaks.

Retsi nädal oli oodatust kergem, kuigi reede oli suhteliselt karm, eriti veel see hommikusöök. Õpetajatega harjusin suhteliselt kiirelt ära, kõik on omamoodi toredad, aga nagu igal inimesel on ka neil nõrgemaid kohti. Klassijuhatajaga on meil minuarust vedanud, kuna ta on mõistev ja teeb tihti nalja. Kõige rohkem on mulle meeldinud, selle kooliaasta juures see, et me oleme käinud juba nii mitmetes kohtades. Eelmistes koolides võisin ma sellest ainult unistada, kuna õpetajad lihtsalt kas ei viitsinud meiega kuhugi minna või siis ütlesid, et neil on palju tegemist. Loomaaiast me kaugemale ei jõudnud...

Ma loodan, et kõigil on ilus ja huvitav suvi. Ilusat vaheaega! :)

-Regina Aibast

Looduslapsed

Ümbritsev loodus

tarkuse lootus.

Rõõmu ootus

seikluste moodsus.

Looduslaste elu

on justkui melu.

Alati abiks semu

et saavutada edu.

Silmapiiril tulemus

uudne olemus.

Alatine toredus

väärt kogemus.

-Sonja Madismäe

Koogitrall

Hei-hopsti!

17-21. veebruaril tähistasime kooli sünnipäeva nädalat. Toimus erinevaid üritusi, millest üks oli tordi valmistamine. 

21.02 tähistasime kooli sünnipäeva ning kõik klassid pidid selle puhul tegema tordi või koogi. Selle aasta teemaks oli rong. Caroline ja Sandra tegid suure tordi, mille tegemiseks kulus lausa viis tundi. Koogi peale voltisime martsipanist rongi. Ette tuli palju takistusi, kuid see meid ei morjendanud ja kook sai imemaitsev. 

RETSPT:

PÕHI:

15 muna

8sp jahu

8sp suhkurt

SISU:

500 grammi kohupiima

150 grammi hapukoort

200 grammi vahukoort

2 suurt banaani

KATE:

300 grammi sokolaadi

200 grammi martsipani

martsipanist lehed ja roosid

Pildid ja videod lisame paari päeva pärast.

-Tekst: Caroline Laane, Sandra Märk

TNG võrkpalli meistrid 2014

Hei :)
Kahe kuu jooksul toimusid Tallinna Nõmme Gümnaasiumi kõige vanemas astmes võrkpalli võistlused. Võitjateks osutusime meie koosseisus kaptenina Kelly Kullamaa, Künter Uku Altnurme, Mart Paul Preiman, Rasmus Punger, Reeli- Mai Valge, Janar Peeba, Reiko Sakk, (Kevin Tegova). Kõige raskemad mängud olid 11H ja 12L vastu, aga suutsime võita siiski kõik mängud. Auhinnaks oli kringel.

Täname kõiki toetajaid ja sponsoreid :)

-Tekst: Kelly Kullamaa, Mart Paul Preiman, Künter Uku Altnurme, härra Punger

-Pilt: Maria-Elisabet Jürgens

Ametlikult TNG õpilased

Meenutus sügisest:

Müts, müts ja veelkord müts. Jälle üks koolimüts riiulile tolmama. Aga äkki on see siiski midagi erilisemat, kui üks lihtne müts? Kas ma nüüd kuulun täieõiguslikult Tallinna Nõmme Gümnaasiumi perekonda, kui mul on koolimüts?
12.novembri hommikul 2013 seisid koolimaja ees kõik gümnaasiumi õpilased, kaasa arvatud terve 83.lend. Oli karge sügishommik ning imeilus päikesetõus. Kätte oli jõudnud päev, kus uued kümnenda klassi õpilased said pidulikult kätte oma koolimütsid. Iga õpilane kutsuti ette nimepidi, mis oli muidugi omaette komöödia. Vahepeal pidid vaesed kaheteistkümnendikud, kellele see auväärt töö oli usaldatud, kõvasti vaeva nägema. Siiski said kõik endale uhke tumerohelise tekli - mõnele meeldis rohkem, teisele vähem.
Samal päeval tähistasime ka kooli nurgakivipäeva. Uutele õpilastele tundus see üritus kuidagi kummaline – mida me ikka sellest kivi maha panekust tähistame? Usun, et nüüd, kui oleme ka ise saanud osa oma kooli atmosfäärist, siis mõistame, kui suur tähtsus on tegelikult sellel päeval. See oli päev, kui pandi nurgakivi meie  uuele kodule. Nüüd kanname rõõmsalt ning auga oma koolimütse, Tallinna Nõmme Gümnaasiumi koolimütse.

Tekst: Kadri-Kristel Palm-Peipman, Kerttu Kangur
Fotod: Marko Maisa, Kadri-Kristel Palm-Peipman

Eesti 10 aastat Euroopa Liidus

Täna (13.05) ootas meid teise tunni ajal meeldiv üllatus- nimelt oli Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm tulnud meile rääkima teemal Eesti 10 aastat Euroopa Liidus. Saal oli rahvast täis, nii põhikooli lõpuklassid, kui ka gümnaasium. Kõigile pakkus teema huvi, saime palju huvitavat teada Euroopa Liidust ja Eesti osatähtsusest maailmakaardil. 
H.Rumm rääkis väga põnevalt, terve saal kuulas tähelepanelikult ning keegi ei söendanud omavahel juttu ajada. Loengul käsitletud teemad olid väga aktuaalsed, nagu näiteks Ukraina kriis ja Suurbritannia soov lahkuda Euroopa Liidust. Kindlasti oli loeng väärt kuulamist ja avardas meie silmaringi. Kahjuks kestis see ainult tund aega ning pärast pidime tundidesse tagasi minema.

-Tekst: Kertu Veiler, Raili Saulus

Läti-Leedu seiklused #päev3

10.mai. Viimase päeva hommikuks oli meil kokkulepitud väljumine juba kell 8.30 hotelli eest. Öiste linnatuuride tõttu jõudsid viimased seiklejad bussi alles 9.15. Edasine ekskursioon möödus Vilniuse vanalinnas, muuhulgas tutvusime ka Vilniuse katedraaliga ning saime lugeda Užupise põhiseadust. Pärast põgusat eksursiooni saime ligi 2 tundi linna iseseisvalt uudistada. Kes otsustas kauneid vaateid Gediminase torni kogema minna, kes KFC-st läbi käia ja kes lihtsalt pargipingil kaunist ilma nautida. Kogunesime viimast korda 11.50 Vilniuse katedraali juures, et suund kodu poole võtta.
Meid ootas 9-10 tunnine sõit koju kitsas bussis, millest meil kõigil juba selleks hetkeks villand oli saanud. Enne kooli juurde jõudmist tegime peatuse söögikohas ja taaskord Ikla piiripunktis. Umbes 21.30 olime kõik õnnelikult jõudnud kooli ette. Vaatama väikestele ebameeldivustele jäime kõik oma ekskursiooniga väga rahule ja ootame juba millal saaks uusi riike avastama minna.

Kohtumiseni!

Tekst: Reiko Sakk 
Fotod: Kevin Tegova, Rasmus Punger

Läti-Leedu seiklused #päev2

Järgnev hommik algas meie jaoks juba poole kaheksase hommikusöögiga. Üldiselt loetakse seda küll normaalseks hommikusöögi ajaks, kuid vaadates inimeste näoilmeid, tundus see meie suurema üldsuse jaoks siiski natuke varajasena. Siiski, vaatamata kellaajale, otsustasid peaaegu et kõik hommikusöögile kohale tulla. Seda suurem oli pettumus, kui me saime teada, et meile pakutakse riisi, kana ja kapsasalatit. Oleks need siis kasvõi vähemalt hea maitsega olnud. Lisaks, kes soovis sai ka kohvi. Kui kohvile hakati koort peale valama, siis suureks üllatuseks oli see, et koor tõmbus kohvi peal tükki. Sellega lõppesid meie seiklused Riia hostelis. Sealt startisime tühjade kõhtude ja suure unega umbes kella kaheksa ajal suunaga Leetu, Ignalina tuumaelektrijaama poole. Teel oli vast ainuke mainimistväärt moment see, kui jõudsime Läti-Leedu piirile. Kogu buss magas, kuid kui üle bussi karjuti, et teeääres on politsei, olid kõik umbes 5 sekundiga üleval turvavöösid peale sättimas. Peale seda magas suurem osa bussist suurt ja sügavat und edasi. Ignalina tuumajaama jõudsime kella 12:30 paiku. Seal tehti meile väike ekskursioon tuumajaama muuseumis. Räägiti selle ajaloost ja miks see kinni pandi. Seejärel hakkasime liikuma Vilniuse poole. Kuna peaaegu keegi polnud hommikust söönud ning sees oli vaid eelmise õhtu söök, siis soovis bussitäis näljaseid noori peatust, aga kahjuks seda ei tehtud enne Vilniusesse  jõudmist. Enne kui Vilniuse hotelli jõudsime, põikasime läbi Vilniuse hipide linnaosast. Seekordne hotell oli täiesti luks ja vääris nimetust HOTELL. Meid jagati õpetajate poolt kahestesse ja kolmestesse tubadesse ning peale seda läksid kõik omale süüa otsima.

Teise päeva kokkuvõtteks võib öelda, et tegemist oli pika, söögita ja palava bussisõiduga, mille vahele mahtus üks 45 minutiline tuumajaama külastamine. 

Tuumajaama makett

Taamal Ignalina tuumajaam

Tekst: Rasmus Punger, Hans-Kristen Rootalu

Fotod: Kevin Tegova

Nõva!

Hei :)
Meil oli võimalik looduslastega osaleda projektis 29. aprillil, mis tutvustas meile Nõva kandis olevaid metsi ja randu ehk siis täpsemalt näitas meile kodumaa iseärasusi. Reisikaaslasteks olid meil seekord kümnes reaalharu.
Sõitu alustasime kell 8 ja nagu ikka, siis igal klassireisil on kohtade pärast meeletu võitlus. Sellegi poolest taha pääsevad vaid kiiremad ja kaotajad peavad leppima veidike eespoolsematse kohtadega. Kui kohad kätte võideldud, siis on päev korda läinud ja sõit võib alata. Bussisõit on tihtipeale kõige tüütum, aga seda parandab alati veidike toitu ja hea raamat või muusika. Välja astudes ning jalgu sirutades jagunesime klassiti gruppideks ning liikusime erinevas tempos ja ka osaliselt erinevates suundades ning saime ka mõnevõrra erinevaid teadmisi giidide käest. Ilm tundus reisipäeval vihmane kuid õnneks see hiljem laabus ning sai nautida suhteliselt päikesepaistelist ja sooja jalutuskäiku metsas ja rannal. Kõndisime palju ja halva riietusega poleks ilmselt keegi seda üle elanud. Kindlasti üks tipphetki oli Peraküla rand, mida võib pidada tõesti suurepäraseks. Vaade merele ja hele liiv tekitasid nii fantastilise combo, et oleks tahtnud seda veel pikemaks ajaks silmitsema jääda. Sellel väiksel õppereisil saime juurde teadmisi metsa, selle asukate ning ka nende tegemiste kohta- millest enamus olid siiski juba kõigil selgeks õpitud. Samuti avastasime, et meie kallis kodumaa on imeline, täis üllatusi ja müstikat.
Pika jalutuskäigu lõpuks olime jõudnud grillimiskohta, kus algas meeletu melu ning joosti oma vorstikestega kiirelt grilli juurde, et need  teistest ennem valmis saada ja punu täis pugida. See on loomulikult arusaadav, kui seljataga on umbes 15 kilomeetrine matk, millest õnneks mõned kilomeetrid olid ka bussiga läbitud.
Kui kõigil kõhud täis olid, algas sõit tagasi meie kodulinna poole ja umbes poole neljaks olime juba Nõmme Gümnaasiumi ees.

Peraküla rand

Päikest ja jaksu! 

-Tekst: Kelly Kullamaa, Reeli-Mai Valge

-Pildid: Reiko Sakk, Chrystiin-Marliin Kukk, Rasmus Punger

   

Läti-Leedu seiklused #päev1

8.mai hommikul kolm minutit enne üheksat startis reisibuss 47 reisijaga Eesti lõunanaabrite lätlaste poole. Bussis istusime ka meie, mitte küll täis koosseisuga, aga peaaegu. Meil olid kaasas veel sõbrad kümnendast reaalharust ja üheteistkümnendast loodusharust. Ausalt öeldes oli bussis väga kitsas ja ebamugav ning juba enne Eesti - Läti piiri muutus bussis üsna palavaks ning umbseks. Tegime esimese peatuse Ikla piiripunktis. Enamjaolt tundsid kõik mõnu peale paari tunnist bussisõitu oma jalgade sirutamisest ja värske õhu hingamisest. 
Üks hetk olime juba jõudnud Lätti, Cesise lossiparki, kus oli imeilus ning saime esimest korda selle reisi jooksul hingata Läti õhku. Polnud küll nii hea, kui meie enda, Eesti oma, aga käis kah. Meid viidi ka Keggumsi Hüdroelektrijaama, kus tehti tuur nii jaamas kui ka muuseumis. Enne Riiasse jõudmist hakkasid kõigil toiduvarud otsa lõppema ja nälg näpistama. Peab mainima, et Riias tiirutasime bussiga tüütult kaua ühte ja sama ringi ning meile jäi mõistmatuks, miks ei viidud meid kiiremini hostelisse. Kohale jõudes saime šokiteraapia nõukaaegsest urkast, kus oli leebelt öeldes õrn lebra ning wc ja vannitoa kasutamine nõudis suuremaid pingutusi. Siiski olid voodilinad puhtad ning kodulehel lubatud wifi, aga koodiga (mida me loomulikult küsida ei julgenud). Lõpuks lubati meid tiirutama ja trallitama Riia vanalinna, mis oli kaunis, aga meie Eesti oma on siiski kaunim. Usun, et esimesest päevast ja ööst jäi palju absurdseid ja naljakaid mälestusi ning saame neid lollusi meenutada veel ka aastaid hiljem. Peaks ära mainima ka selle, et unetunnid jäid seekord veidi lühemaks ning hommikul olid paljud meist nagu zombied. 
Lõppkokkuvõttes oli esimene päev siiski meeletult tore ja nalja sai palju. Veidi ekstreemsemad tingimused panid meid heas mõttes proovile ning meie kui looduslapsed, saime väga hästi hakkama. Ületasime takistused ning läksime põnevusega uutele väljakutsetele vastu.

Keggumsi Hüdroelektrijaamas

Tekst: Maria-Elisabet Jürgens
Foto: Kevin Tegova