8.mai hommikul kolm minutit enne üheksat startis reisibuss 47 reisijaga Eesti lõunanaabrite lätlaste poole. Bussis istusime ka meie, mitte küll täis koosseisuga, aga peaaegu. Meil olid kaasas veel sõbrad kümnendast reaalharust ja üheteistkümnendast loodusharust. Ausalt öeldes oli bussis väga kitsas ja ebamugav ning juba enne Eesti - Läti piiri muutus bussis üsna palavaks ning umbseks. Tegime esimese peatuse Ikla piiripunktis. Enamjaolt tundsid kõik mõnu peale paari tunnist bussisõitu oma jalgade sirutamisest ja värske õhu hingamisest.
Üks hetk olime juba jõudnud Lätti, Cesise lossiparki, kus oli imeilus ning saime esimest korda selle reisi jooksul hingata Läti õhku. Polnud küll nii hea, kui meie enda, Eesti oma, aga käis kah. Meid viidi ka Keggumsi Hüdroelektrijaama, kus tehti tuur nii jaamas kui ka muuseumis. Enne Riiasse jõudmist hakkasid kõigil toiduvarud otsa lõppema ja nälg näpistama. Peab mainima, et Riias tiirutasime bussiga tüütult kaua ühte ja sama ringi ning meile jäi mõistmatuks, miks ei viidud meid kiiremini hostelisse. Kohale jõudes saime šokiteraapia nõukaaegsest urkast, kus oli leebelt öeldes õrn lebra ning wc ja vannitoa kasutamine nõudis suuremaid pingutusi. Siiski olid voodilinad puhtad ning kodulehel lubatud wifi, aga koodiga (mida me loomulikult küsida ei julgenud). Lõpuks lubati meid tiirutama ja trallitama Riia vanalinna, mis oli kaunis, aga meie Eesti oma on siiski kaunim. Usun, et esimesest päevast ja ööst jäi palju absurdseid ja naljakaid mälestusi ning saame neid lollusi meenutada veel ka aastaid hiljem. Peaks ära mainima ka selle, et unetunnid jäid seekord veidi lühemaks ning hommikul olid paljud meist nagu zombied.
Lõppkokkuvõttes oli esimene päev siiski meeletult tore ja nalja sai palju. Veidi ekstreemsemad tingimused panid meid heas mõttes proovile ning meie kui looduslapsed, saime väga hästi hakkama. Ületasime takistused ning läksime põnevusega uutele väljakutsetele vastu.
 |
| Keggumsi Hüdroelektrijaamas |
Tekst: Maria-Elisabet Jürgens
Foto: Kevin Tegova
No comments:
Post a Comment